TUULEMAA
Tuulte tühjal tagamaal
otsin iseend
igaühel oma saar
oma kaksikvend
Püüan merest läinud öid
vaikset üksildust
kõrbetuul mu kannul käib
kandes hukatust
--------------------------
TULEK
Tulen siis, kui maa on kastepärleis,
tulen mööda pikka halli teed.
Tulen keset sügiskuude värve,
kaelas pihlamarjust kirev kee.
Tulen siis, kui kured nutvad taevas,
siis, kui läbipaistvad on kõik veed.
Tulen siis, kui lahkuvad kõik laevad,
tulen, all mu jalge laulab tee.
--------------------------
MURETU
Millestki teadsin,
et lõpule taas järgneb algus.
Endasse sulgusin,
leida ei suutnud end sealt.
Kord oli pime,
nüüd silmi lööb helendav valgus,
selleks, et õppida neist
on ju olemas vead.
Siis, kui mind löödi,
teist põske ei keeranud ette,
tagasilöömiseks
väike ma olin vist veel.
Naersin
ja minema jooksin,
sest võilillenutte
tuhandeid õitses
mu kõrval
ja taga
ja eel...
-----------------------
Püüdsin olla siiras.
Mulle öeldi, et ma sõnu peaksin valima.
Naeratasin.
Mõeldi, et ma naeran.
Lausuti, et liiga edev ma.
Olin vait,
sest sõnadest jäi puudu.
Leiti,
et ma olen salalik.
Naeratada
enam ma ei suutnud-
Nüüd mu ülbus
olla avalik.
Siis ma mõistsin . . .
-----------------------
MERI
Varjuna su kaldail liigun
igal õhtul
saatjaks pimedus
rahutu
ja kummaliselt uus
oled alati
näoga vastu kive liibun
maailm nii
tundub lähedasem
aastast aastasse
su mõrkjat hõngu
olen eelistanud
lilledele
igal õhtul üle mere
kutsub päike mind
igal ööl
mu silmadesse randub
olematu
kiirgav
tulilind
----------------------
Su sõnadel on nukker alatoon
ja silmad naerdeski on kurvad
end sinu lähedusest purju joon
su õrn ning meelas huultejoon
mind hulluseni hurmab
mind otse hulluseni hurmab
su käte puudutus
nii meeletu nii hell
et tööle hakkab meelte häirekell
ehk suurem lähedus
me hapra suhte surmab
nii ma ei teagi
mis teeb rohkem haiget
kuid loobumise mürk
mu hinges keeb
nean oma otsust
valusat kuid õiget
ja vere kustumatut tuiget
mis alati
sind
igatsema
jääb...
--------------------------
HINGESOOJUS
vaata mind kui tulen
sügisõhtul süngel
silmis soojad tuled
sõrmed külmast kanged
kuula vaikset astet
olen paljajalu
tulen ikka sest et
midagi ei palu
kui sa jälle suudad
endas rõõmu kanda
kui ei lähe mööda
sealt kuhu võid anda
siis ma lähen jälle
vastu pilvist õhtut
meelde tulen sulle
kui su süda jahtub
ega sa ei teagi
kes ma
kust ma tulen
näha mind ei saagi
hingesoojus olen
----------------------
SÜGISÕHTU
Nii vaikselt-vaikselt hiilib sügisõhtu,
mu jalge ette roomab mõrkjas laintevaht.
Vaid üksik veniv-kurb sireen kui karje täidab õhku
ja helgiheitja kiirtes kumab laht.
On lahes seisvad laevad süüdan`d tuled-
täiskuudena need peegelduvad vees.
Mu seljataga üksik latern põleb
nii tühjal munakivist laotud kõnniteel.
Kui üksik saar mustpehmes taevas kuusirp ripub
ja mere hällilaulu kuulatavat näib.
Mu näole soolaseid ja külmi piisku satub,
tuul tühjal rannal kuuldamatult käib.
---------------------------
KAJALAUL
Tuulekaja tuulenaeru kordas-
tuulekajakas
Tuulemaja kõrgel kaldaserval-
tuulemajakas
Mis ma leidsin vee ja liiva joonelt-
päiksekillud
Mida nägin kohisevas laanes-
õiteküllust
Hüüdsin vastu helisevat taevast-
laululaja
Mere kohal suvetuuli naerab-
vastab kaja...
............................................
VÕLG
Rada lõpe sinna
kus kord algas
Mustad linnud
ennustavad halba
Varing mägedes
on matnud külad
Surm on kustutanud
vanad võlad
Üle silla
astuda ei julge
Nagunii su hinge
teed ei kulge
Kes küll sooviks
olla rajaleidja
elutulukese alleshoidja
Nii sa jäädki
ringiratast käima
võimetu end varingutest hoidma
Mustad linnud
parvena su kohal
Võlga tagasi
vaid elu tahab
------------------------
MÄLESTUS
Valusalt kilde päikesest
pildusid avarad aknad,
ammugi ununud koolikell
südames helama hakkas.
Kellegi sammud ruttavad
kõndisid klassides ringi.
Uksed kõik kuidagi tuttavad,
millestki tuttavad pingid.
Üksiku kraabitud nime
loksuval lauaklapil
leidsin
ja kuivanud sule
kriidise tahvlilapi.
Siis tuli tahtmine nutta
vaikselt ja kibedalt.
Klassides keegi ruttas,
koolikell kiljatas...
--------------------------------------
LEIUD
Ma olen leidnud endast palju soojust
ja seda siia-sinna jaotanud
ning võitudele eelistanud siirust
kuid asjatult ei ole kaotanud
Ka mina nutan kurbusest või vihast
on seda vabam varjudest mu naer
küll palju teid on jäänud seljataha
viib mööda uusi radu edasi mind aeg
Kui silme ees on kinni löödud uksi
siis süda pole lukku läinud veel
kui tühjad sõnad jäänud mulle üksi
siis uusi naeratusi otsin oma teel
see ongi elu...
..................................................
LOOTUS
Kadunud tahte riismed
kahvatuv tulilill
kätel ja näol vihmapiisad
kumedalt tunde loeb kell
Hääbuda valutult vaikselt
nii nagu lootus kord kaob
suudelda hõõguvat päikest
tulla siis algavas aos
Vabaks vaid naerda ennast
alata uuesti kord
rusudeks langenud linnast
taktitult kõlav akord
Kusagilt mägedest leida
kotkas
kes vaba on veel
Üksi ma tahaksin käia
kollaste lillede teed...
--------------------------
JÄLG
Jäljed unustuseliival reas
Selle maailma silmapete
Suured võidu ja väikesed vead
Inimlikkuse algseim läte
Iga raskus on selleks, et võita
Iga katsumus püsivust toob
Seda, mida on külvanud, lõikab
igaüks, elu seadusi loob
See, kes minevikuta elas,
Liivalt olevikku ei loe,
See, kes tühjalt, eesmärgita elas,
Selle jälg kõrbeliiva ei jää...
On ju kadedus kurja juureks
On ju armastus kauneim leid
See, mis muudab meid hiigelsuureks
Või mis pihuks ja põrmuks teeb meid
---
Tule, inimlaps rumal ja pime
Tule kaasa ja targaks sa saad
Elu suure ja eheda
ime läbi
jälle kord nägijaks saad
Ja kui valgus sind pimedaks lööbki
Käsikaudu siis leidma pead tee
Sind ju leidma ja otsima seati
kuigi saatan vaid ulatab käe
Kui sa tuled, siis jäljed sust jäävad
Kui ei tule, siis tühjuseks saad
Sinu jälgi siit teised kord loevad
Loevad päikese liivasel maal
---
Ning need varjud,
Mis saatnud sind teedel
Saavad sinuks, sest sina nad lõid
Nemad on sinu loomingu peegel
Sinu mõtetelt elu nad said
................................................
TÜTRELE
Tütreke, südamevalu on mul
nii nagu minekuvalu on sul.
Tunnen, et lähed mu elust ja tean,
lahti su käest et laskma ma pean.
Küllap su elus on päevi nii häid,
süda et päikesevalgust on täis.
Mõni päev siiski ka pisaraid toob,
mõni öö pisaraist purju end joob.
Sind välguna taevast võib tabada arm,
nii õnne kui õnnetust tuua võib sarm.
Kõike, mis ihaldad, ikka ei saa,
mõnegi asjani pikaks jääb maa.
Midagi leiad, mis otsinud pole,
hullusti haiget teeb armsama vale.
Suuremast suurem on kinkida elu,
ehkki see kogemus teeb sulle valu.
Kaitsku, mu laps, sind kõik taevased väed,
loodan, et kõik elus hästi sul läeb!
Tean üsna hästi, sa mõistad mind kord:
siis, kui on emana sinu käes kord...
---------------------
TALVELE MÕELDES
Lumehelveste lõputu valss
keset talveöö valget vaikust
meeled hellaks ja ärevaks teeb
nagu millegi viimane šanss,
mis sind puutub
ja siiski
haihtub
Jõuluime - ta sünnib taas
läheb hinge,
kirglikult lummab,
kohev lumi su õlul
ja maas-
seisad särasilmi ning tummalt
Tõsta pilk,
see on püha öö,
sinu süda on vaba ja hing,
hetkeks unusta mured ja tööd
täis saab jälle üks aastaring...
----------------------
Uduste hommikute,
tähiste ööde,
kuumade päevade nimel
tasub elada.
Laste kilgete,
ilusate lillede
ja nende kinkijate nimel
tasub elada.
Hingeliste hetkede,
kire ja eneseteostuse
elu enese nimel
tasub alati elada...
HINGEDEAEG
Vaikne ja rahulik hingedeaeg
mõtteid ja meeli uuesti laeb.
Aeg võta maha-
su tunnetemaa
praegu just tahab
teada ja leida,
kus on tasakaal.
Sel pimedal ajal
on kadunud piirid.
Küünal nüüd süüta
ja siis ääri-veeri
omade keskel, kes praegu su ümber
nendega suhtle, kes läinud on juba.
Hämar ja soe on su südametuba.
Kalliks pea neid,
kes sul elu on andnud,
kellega hingelist sidetki tundnud.
Jõudu see annab edasi minna
Ning oma tarkus
ja elus mis leidnud
neile, kes tulevad, edasi anna.
