TUULEMAA

Tuulte tühjal tagamaal
otsin iseend
igaühel oma saar
oma kaksikvend
Püüan merest läinud öid
vaikset üksildust
kõrbetuul mu kannul käib
kandes hukatust

--------------------------

TULEK


Tulen siis, kui maa on kastepärleis,
tulen mööda pikka halli teed.
Tulen keset sügiskuude värve,
kaelas pihlamarjust kirev kee.
Tulen siis, kui kured nutvad taevas,
siis, kui läbipaistvad on kõik veed.
Tulen siis, kui lahkuvad kõik laevad,
tulen, all mu jalge laulab tee.

--------------------------

MURETU


Millestki teadsin,
et lõpule taas järgneb algus.
Endasse sulgusin,
leida ei suutnud end sealt.
Kord oli pime,
nüüd silmi lööb helendav valgus,
selleks, et õppida neist
on ju olemas vead.


Siis, kui mind löödi,
teist põske ei keeranud ette,
tagasilöömiseks
väike ma olin vist veel.
Naersin
ja minema jooksin,
sest võilillenutte
tuhandeid õitses
mu kõrval
ja taga
ja eel...

 

-----------------------

 

Püüdsin olla siiras.
Mulle öeldi, et ma sõnu peaksin valima.
Naeratasin.
Mõeldi, et ma naeran.
Lausuti, et liiga edev ma.

 

Olin vait,
sest sõnadest jäi puudu.
Leiti,
et ma olen salalik.
Naeratada
enam ma ei suutnud-
Nüüd mu ülbus
olla avalik.
Siis ma mõistsin . . .

-----------------------

 

MERI

Varjuna su kaldail liigun
igal õhtul
saatjaks pimedus
rahutu
ja kummaliselt uus
oled alati
näoga vastu kive liibun
maailm nii
tundub lähedasem
aastast aastasse
su mõrkjat hõngu
olen eelistanud
lilledele
igal õhtul üle mere
kutsub päike mind
igal ööl
mu silmadesse randub
olematu
          kiirgav
                 tulilind

 

----------------------

 

Su sõnadel on nukker alatoon
ja silmad naerdeski on kurvad
end sinu lähedusest purju joon
su õrn ning meelas huultejoon

mind hulluseni hurmab
 

mind otse hulluseni hurmab
su käte puudutus
                   nii meeletu nii hell
et tööle hakkab meelte häirekell
       ehk suurem lähedus
me hapra suhte surmab

 

nii ma ei teagi
mis teeb rohkem haiget
kuid loobumise mürk
             mu hinges keeb
nean oma otsust

valusat kuid õiget

ja vere kustumatut tuiget
mis alati
sind
     igatsema
                 jääb...

--------------------------

 

HINGESOOJUS

 

vaata mind kui tulen
sügisõhtul süngel
silmis soojad tuled
sõrmed külmast kanged
kuula vaikset astet
olen paljajalu
tulen ikka sest et
midagi ei palu

kui sa jälle suudad

endas rõõmu kanda

kui ei lähe mööda

sealt kuhu võid anda


siis ma lähen jälle

vastu pilvist õhtut

meelde tulen sulle

kui su süda jahtub


ega sa ei teagi
kes ma
kust ma tulen
näha mind ei saagi
hingesoojus olen

----------------------

 

SÜGISÕHTU

 

Nii vaikselt-vaikselt hiilib sügisõhtu,

mu jalge ette roomab mõrkjas laintevaht.

Vaid üksik veniv-kurb sireen kui karje täidab õhku

ja helgiheitja kiirtes kumab laht.

 

On lahes seisvad laevad süüdan`d tuled-

täiskuudena need peegelduvad vees.

Mu seljataga üksik latern põleb

nii tühjal munakivist laotud kõnniteel.

 

Kui üksik saar mustpehmes taevas kuusirp ripub 

ja mere hällilaulu kuulatavat näib.

Mu näole soolaseid ja külmi piisku satub,

tuul tühjal rannal kuuldamatult käib.

 

---------------------------

 

KAJALAUL

Tuulekaja tuulenaeru kordas-

                      tuulekajakas

Tuulemaja kõrgel kaldaserval-

                     tuulemajakas

Mis ma leidsin vee ja liiva joonelt-

                     päiksekillud

Mida nägin kohisevas laanes-

                     õiteküllust

Hüüdsin vastu helisevat taevast-

                       laululaja

Mere kohal suvetuuli naerab-

                       vastab kaja...

............................................

 

VÕLG

 

Rada lõpe sinna

kus kord algas

Mustad linnud

ennustavad halba

Varing mägedes

on matnud külad

Surm on kustutanud

vanad võlad

Üle silla 

astuda ei julge

Nagunii su hinge

teed ei kulge

Kes küll sooviks

olla rajaleidja

elutulukese alleshoidja

Nii sa jäädki

ringiratast käima

võimetu end varingutest hoidma

Mustad linnud 

parvena su kohal

Võlga tagasi

vaid elu tahab

------------------------

MÄLESTUS

 

Valusalt kilde päikesest

pildusid avarad aknad,

ammugi ununud koolikell

südames helama hakkas.

 

Kellegi sammud ruttavad 

kõndisid klassides ringi.

Uksed kõik kuidagi tuttavad,

millestki tuttavad pingid.

 

Üksiku kraabitud nime

loksuval lauaklapil

leidsin

       ja kuivanud sule

 kriidise tahvlilapi.

 

Siis tuli tahtmine nutta

vaikselt ja kibedalt.

Klassides keegi ruttas,

koolikell kiljatas...

--------------------------------------

 

LEIUD

Ma olen leidnud endast palju soojust

ja seda siia-sinna jaotanud

ning võitudele eelistanud siirust

kuid asjatult ei ole kaotanud

 

Ka mina nutan kurbusest või vihast

on seda vabam varjudest mu naer

küll palju teid on jäänud seljataha

viib mööda uusi radu edasi mind aeg

 

Kui silme ees on kinni löödud uksi

siis süda pole lukku läinud veel

kui tühjad sõnad jäänud mulle üksi

siis uusi naeratusi otsin oma teel

 

see ongi elu...

 

..................................................

 

LOOTUS

 

Kadunud tahte riismed

kahvatuv tulilill

kätel ja näol vihmapiisad

kumedalt tunde loeb kell

Hääbuda valutult vaikselt

nii nagu lootus kord kaob

suudelda hõõguvat päikest

tulla siis algavas aos

Vabaks vaid naerda ennast

alata uuesti kord

rusudeks langenud linnast

taktitult kõlav akord

Kusagilt mägedest leida

kotkas

kes vaba on veel

Üksi ma tahaksin käia

kollaste lillede teed...

--------------------------

JÄLG

 

Jäljed unustuseliival reas

Selle maailma silmapete

Suured võidu ja väikesed vead

Inimlikkuse algseim läte

Iga raskus on selleks, et võita

Iga katsumus püsivust toob

Seda, mida on külvanud, lõikab

igaüks, elu seadusi loob

See, kes minevikuta elas, 

Liivalt olevikku ei loe,

See, kes tühjalt, eesmärgita elas,

Selle jälg kõrbeliiva ei jää...

On ju kadedus kurja juureks

On ju armastus kauneim leid

See, mis muudab meid hiigelsuureks

Või mis pihuks ja põrmuks teeb meid

---

Tule, inimlaps rumal ja pime

Tule kaasa ja targaks sa saad

Elu suure ja eheda

 ime  läbi

         jälle kord nägijaks saad

Ja kui valgus sind pimedaks lööbki

Käsikaudu siis leidma pead tee

Sind ju leidma ja otsima seati

kuigi saatan vaid ulatab käe

Kui sa tuled, siis jäljed sust jäävad

Kui ei tule, siis tühjuseks saad

Sinu jälgi siit teised kord loevad

Loevad päikese liivasel maal

---

Ning need varjud,

Mis saatnud sind teedel

Saavad sinuks, sest sina nad lõid

Nemad on sinu loomingu peegel

Sinu mõtetelt elu nad said

................................................

 

TÜTRELE

 ​Tütreke, südamevalu on mul

  nii nagu minekuvalu on sul.

 Tunnen, et lähed mu elust ja tean,

 lahti su käest et laskma ma pean.

Küllap su elus on päevi nii häid,

  süda et päikesevalgust on täis.

  Mõni päev siiski ka pisaraid toob,

  mõni öö pisaraist purju end joob.

  Sind välguna taevast võib tabada arm,

   nii õnne kui õnnetust tuua võib sarm.

   Kõike, mis ihaldad, ikka ei saa,

   mõnegi asjani pikaks jääb maa.

  Midagi leiad, mis otsinud pole,

   hullusti haiget teeb armsama vale.

   Suuremast suurem on kinkida elu,

    ehkki see kogemus teeb sulle valu.

   Kaitsku, mu laps, sind kõik taevased väed,

   loodan, et kõik elus hästi sul läeb!

    Tean üsna hästi, sa mõistad mind kord:

   siis, kui on emana sinu käes kord...

 

  --------------------- 

 

TALVELE MÕELDES

Lumehelveste lõputu valss

keset talveöö valget vaikust

meeled hellaks ja ärevaks teeb

nagu millegi viimane šanss,

mis sind puutub

                   ja siiski

                            haihtub

Jõuluime - ta sünnib taas 

läheb hinge,

                 kirglikult lummab,

kohev lumi su õlul 

                           ja maas-

seisad särasilmi ning tummalt

Tõsta pilk,

            see on püha öö,

sinu süda on vaba ja hing,

hetkeks unusta mured ja tööd

täis saab jälle üks aastaring...

 

----------------------

 

Uduste hommikute,

   tähiste ööde,

        kuumade päevade nimel

                              tasub elada.

Laste kilgete,

     ilusate lillede

         ja nende kinkijate nimel 

                               tasub elada.

Hingeliste hetkede,

       kire ja eneseteostuse 

                elu enese nimel

                       tasub alati elada...

 

HINGEDEAEG

 

Vaikne ja rahulik hingedeaeg

mõtteid ja meeli uuesti laeb.

Aeg võta maha-

su tunnetemaa

praegu just tahab

teada ja leida,

kus on tasakaal.

 Sel pimedal ajal

on kadunud piirid.

Küünal nüüd süüta 

ja siis ääri-veeri

omade keskel, kes praegu su ümber

nendega suhtle, kes läinud on juba.

Hämar ja soe on su südametuba.

Kalliks pea neid,

kes sul elu on andnud,

kellega hingelist sidetki tundnud.

Jõudu see annab edasi minna 

Ning  oma tarkus

ja elus mis leidnud

neile, kes tulevad, edasi anna.